Frame / Framing

Vaste

Raam / raamistamine

Seletus

Mõisteid „raam“ ja „raamistamine“ kasutatakse tänapäeval erinevates sotsiaalteadustes – kõige varem võeti see kasutusele kognitiivses lingvistikas ja sotsiaalpsühholoogias, seejärel sotsioloogias, kommunikatsiooni- ja meediauuringutes ning alates 1980ndate lõpust ka sotsiaalse liikumise teoorias. „Raami“ mõistet kasutavad ka tehisintellekti uurijad (nt Marvin Minsky), seletamaks tehistunnetuse protsesse.

Kõige üldisemalt defineerides tähistab „raam“ struktuurset, kognitiivselt tajutavat skeemi, mis kinnistab arusaamist mingi sotsiaalse situatsiooni kohta. Raami sisul on struktuur, kus kõik osad saavad oma tähenduse terviku kaudu. 1954. aastal tõi Gregory Bateson sotsiaalpsühholoogiasse sisse „raami” mõiste, mida ta defineeris kui kognitiivset, „mentaalset konstruktsiooni“ inimese arusaamisele, kuidas tajuda teatud sotsiaalset situatsiooni (Bateson 1972). „Raam“ on seega midagi, mis loob aga ka piirab tähendust, s.t. see loob tähendusele piirid, tänu millele inimene sotsiaalset situatsiooni üldse kontseptualiseerida saab. Esimeseks teoreetikuks, kes sotsioloogias raami mõistet kasutas, oli Erving Goffman oma 1974. aasta monograafias „Frame Analysis: An Essay on the Organization of the Experience”. Ta defineeris raami järgmiselt:

„Raamid on tõlgendavad skeemid, mis aitavad indiviididel tajuda, asetada oma kohale [locate] ja liigitada juhtumeid/.../raamid aitavad kodeerida objekte, situatsioone, kogemusi ning tegevuste järjekorda” (Goffman 1974 : 21).

Raamistamist kui protsessi saab käsitleda kahel tasandil, see on esiteks kommunikatsiooniprotsess, millega tegutsejad artikuleerivad oma raame ning teiseks kognitiivne protsess nagu raamide rakendamine, omaks võtmine või muutmine. Raamistamise kui „raamide konstrueerimise“ uurimisel asetavad erinevad sotsiaalteadused oma fookuse  erinevale uurimisobjektile. Näiteks psühholoogia pöörab raamide uurimisel tähelepanu inimese aju käitumisele ja selle vastuvõtlikkuse spetsiifikale, kommunikatsiooniteooria jällegi osakaalule raamide tekkes läbi meedia ja tekstide, samas kui sotsiaalse liikumise teooria käsitleb „kollektiivse tegevuse raame“, mida konstrueerivad sotsiaalse liikumise juhid, osutades nt mingi situatsiooni probleemsusele või ebaõiglusele.

Kognitiivse lingvistika metafooriteoorias on raam ja raamistamine tuntud eelkõige seoses George Lakoffi nime ja töödega (vt nt Lakoff 1995). Lakoff kasutab mõistet raam tähistamaks metafoori, mida kasutatakse poliitilises retoorikas (nt metafoorid nagu „maksuleevendus“ (tax relief) või „maksukoormus“ (tax burden)) ning mis annab sõnale sisu juba kognitiivsel tasandil. Nii raamistatakse poliitiline keel vastavalt konkreetsete poliitiliste jõudude eesmärkidele (nt leevendus viitab positiivsele kognitiivsele aistingule, samas kui koormus negatiivsele).

Schank ja Abelson (1977) on toonud näite, kuidas raam määrab meie käitumist ja igapäevaelu arusaamu minevikulise kogemuse kaudu: „Nimetagem seda ‘restorani raami’ episoodiks – ettekandja kutsumine ja arve küsimine külastaja poolt, kuigi kumbki pool seda enne otseselt kokku ei lepi. Põhjus, miks spontaanne arve küsimine on korrektne ja arusaadav mõlemale poolele, on see, et mõlemad pooled käituvad restorani raami järgi, kus nii ettekandja, arve, lauad-toolid ja kõik teised objektid on mentaalselt „omal kohal” (mentally present). Samamoodi on Hank Johnstoni järgi konkreetne sisu sotsiaalse liikumise „kollektiivse tegevuse raamil”, kus on samuti omad objektid: „protestijad”, „sotsiaalne liikumine”, „valitsus”, „rahvas”, „režiim”, „politsei” aga ka nt „ebaõiglus” kui protesti põhjus (Johnston 2002: 2).

Kõige enam on Goffmani terminit kasutatud sotsiaalse liikumise teoorias kus käsitletakse raamidena „kollektiivse tegevuse raame” [collective action frames]. Peamisteks kollektiivse tegevuse raami kontseptsiooni väljaarendajateks on olnud USA sotsiaalteadlased David Snow ja Robert Benford. Võttes „raami“ mõiste Goffmanilt otseselt üle, laiendavad Snow ja Benford seda sotsiaalsete liikumiste kontekstis. Snow järgi tähendab kollektiivse tegevuse raam samuti „interpretatsiooniskeemi”, mida sotsiaalne liikumine kasutab, et anda endapoolne tähendus erinevatele nähtustele ja sündmustele. Snow ja Benfordi väide on, et võimalike osalejate mobiliseerimise edukus sõltub sellest, kuidas sotsiaalne liikumine suudab ellu viia „raamistamise elemente“ kui liikumise ülesandeid (core framing tasks). Nendeks on (1) diagnoos, (2) prognoos ja (3) motivatsioon (Snow & Benford 1988). Diagnoos määrab kindlaks probleemi ja fikseerib selle põhjustaja (milles seisneb probleem? kes on süüdlane?). Järgmine element – prognoos - on seotud fikseeritud probleemi lahendamisega (mida tuleks probleemi lahendamiseks ette võtta?). Prognoosi üheks eripäraks on see, et pakutavat lahenduskäiku presenteeritakse kui ainuvõimalikku ning eitatakse või kritiseeritakse teisi, „konkureerivaid” lahenduskäike.  Motivatsiooni element on seotud probleemi avaliku teadvustamisega, võimalike osalejate motiveerimisega, mille eesmärk oleks konkreetse diagnoosi ja prognoosi omaksvõtt inimeste poolt.

Kollektiivse tegevuse raami uurijate väide seisneb selles, et mida paremini oskab sotsiaalne liikumine konstrueerida taolist skemaatilist raami kollektiivsel tasandil läbi ülalmainitud kolme raamistamise elemendi, seda edukam on sotsiaalne liikumine oma poliitilises tegevuses.

Etümoloogia ja päritolu originaalkeel(t)es

Vana inglise keeles tähendas tegusõna „framian“ „kasu saama; abiks olema; ära kasutama“, nimisõnana frame („tulu; kasu“), seotud ka omadussõnaga „fram“ („aktiivne, jõuline, vapper“), mis tulenes originaalselt sõnast „edasiminev“ (from/going forward). Vana norra keeles tähendas framsi „saavutust, edasijõudmist“. 13. sajandil hakkas inglise keeles „frame“ tähistama „plaani, kompositsiooni“ ning 14. saj lõpul „võrku, resti, raami“ (nt kuivatusrest). Etümoloogia allikas: http://www.etymonline.com/index.php?term=frame.

Näited

Kuivõrd aga üks nendest (st õigusliku järjepidevuse doktriin) oli just see, mis üritas tõestada, et Eesti ühiskonna arengut tuleb näha põhimõtteliselt teises valguses, siis tegelikult oli Eesti taasiseseisvumispoliitikas vaid üks konkreetne „kollektiivse tegevuse raam”: õigusliku järjepidevuse doktriin.“ Vello Andres Pettai (2007)

 „Positiivse „raami“ kõrval on esitatud ka probleemid /.../ Lisaks eelpooltoodud  konstruktiivselt ja positiivselt raamistatud  teemale on märgatavalt esindatud ka hoiakute – hirmu, sallimatuse, häbi ja psüühilise  diskursus/ .../ Kolmas „raam“ esineb harva, rohkem üksikute uudislugude lugeja-poolsetes kommentaarides.“ Halliki Harro-Loit (2009)

Märkused ja soovitused

Sotsiaalse liikumise „raamistamise“ asemel on Eesti teaduskirjanduses kasutatud ka „freimingu“ mõistet: „Etnilisel identiteedil põhinev või sellest oma põhilisi argumente ammutav freiming tõrjus avaliku arvamuse radikaliseerumiseks äärmiselt soodsates oludes (1991.a augustiputš) modernset kodanikukultuuri esindava ja arendada püüdva diskursiivse freimingu kõrvale. /…/ Parlamentaarsele arenguteele panustamine minetas mitte-eestlaste silmis tähtsuse alles koos restitutsioonilise freimingu ja poliitika pealejäämisega 1991. aastal.“ Rein Ruutsoo (2009)

Seotud mõisted

cultural resonance

Autorid

  • Juhan Saharov

0 kommentaari

    Lisa kommentaar

    Sinu eposti ei avaldata. Nõutavad väljad on märgitud tärniga.

    *

    *